KUST SEE LAPS NEED LAULUD VÕTNUD, HULLUKE SÕNAD OSANUD? LUOD MA VÕTSIN LUTSU SUUSTA, SÕNAD KIISA KEELE PEALTA, LAULUD LATIKA NINASTA

Tarbatu kontsertreis Ungarisse

Seekordne välisreis viis Tarbatu Ungarisse. Käisime nii Tartu kauaaegses sõpruslinnas Veszprémis kui ka meie jaoks täiesti uutes kohtades Etyekis ja Iszkaszentgyörgyis.

Sõit Ungarisse sai alguse 22. oktoobri varahommikul enamikele kooridele väga tavapärasest asukohast – Vanemuise alumisest parklast, kuhu väike grupike mahajäänud aldigrupist meid saatma tuli. Kaht päeva bussis loksumist leevendas järjest soojenev ilm ja mägisemaks muutuv maastik. Igatahes jõudsime ilma suuremate piinadeta 23. oktoobri õhtul planeeritud sihtkohta, väiksesse hotelli Etyeki lähistel. Hotellis oli meid vastu võtmas meie Ungari sõprade väike esindus koos paalinka ja soolaküpsistega.

Järgmine päev algaski meil väikeses, enam-vähem Elva-suuruses linnas Etyekis, kus alustuseks tutvusime ühe juustukoja tegevusega, saime proovida erinevaid juustusorte ja neid ka koju kaasa osta. Kõige populaarsemaks ostuartikliks kujunes Etyeki õnnelike lehmade õnnelikust piimast tehtud õnnelik juust.  Igatahes ostis Tarbatu väikse juustutööstuse sellest juustust üsna tühjaks.  Pärast juustukoja külastust tegime kohalike juhtimisel sellele maalilisele linnakesele ringi peale. Ühtlasi saime osa maitsvast lõunasöögist  kohalikus muuseumis, mille juurest muidugi ei puudunud ka kohustuslik paalinka. Kuna Etyek sai juba juustust tühjaks ostetud, siis otsustasime proovida sama teha ka paalinkaga ning kiirelt organiseeritigi meile külaskäik kohaliku paalinkaärimehe residentsi. See oli siiski märksa luksuslikum kui oleks osanud arvata ja ungarlaste rahvusjoogist seda tühjaks osta ei õnnestunud. Kuna õhtul oli plaanis kontsert kohalikus kirikus, siis pikalt venitada ei saanud, vaid tuli peagi suunduda tagasi muuseumisse, panna rahvariided selga ja minna proovi ning seejärel juba kontserdile. Kontsert toimu kahasse meid võõrustava Signumi segakooriga, kes jättis külaliskoorile lahkelt suurema osa lavaajast. Kirik oli rahvast täis ja kontsert õnnestus väga hästi. Isegi nii hästi, et ärkamisaegsete lauludega tõime pisarad silma nii oma kooriliikmetel kui ka publikul. Kontserdi lõpus tuli kahe koori ühisesitusele nii meie Pärt Uusbergi juba kooriklassikaks saanud „Muusika“ kui ka ungarlastele tähenduslik Zoltán Kodály “Esti dal”. See oli ilus punkt emotsionaalsele kontserdile.

Järgnes koosviibimine ühes veidi meie Püssirohukeldri miniversiooni meenutavas peoruumis, mille võõrustajad olid hoolitsevalt kuumaks kütnud. Laual aurasid kapsarullid ja veinid ootasid külmas. Tarbatu naised olid pannud selga isegi seelikud, sest oodata oli ka tantsu. Küll aga läks pidu nii hoogu, et enne kui tantsima sai hakata, oli bussil vaja hakata liikuma hotelli poole. Sellegipoolest oli tore olemine ja Signum koorile sai edastatud ka selgesõnaline kutse Tartusse tulekuks.

25. oktoobri hommikul pakkisime oma kompsud uuesti bussi, sest järgmised kaks ööd pidime veetma hoopis teises hotellis Balatoni ääres. Päeva esimene pool möödus Iszkaszentgyörgyi linnakeses asuvas Amadé-Bajzáth-Pappenheimi lossis, kus tegutseb kohalik kool. Iszkaszentgyörgyi koos Veszprémiga kannavad 2016. aastal ühiselt soome-ugri kultuuripealinna tiitlit ning Tarbatu reis oli samuti osa soome-ugri pealinnade kultuuriprogrammist.

Ei pea pikalt nuputama, millega meid Iszkaszentgyörgyisse saabudes kostitati – ikka paalinkaga. Seekord tundus see kraam veelgi kangem olevat ja seda pakkus meile punase autoloksuga kohale kihutanud mustavuntsiline abilinnapea isiklikult. Ühe väikese linnakese kohta ülisuures lossis elab aeg-ajal ja hoolitseb selle käekäigu eest Iszkaszentgyörgyi soomlasest aukodanik, galerist Ari S. Kupsus, keda küll kohal ei olnud, aga kes andis meile eriloa ka tema eluruumidesse kiigata. Andsime kooliaulas õpilastele lühikese kontserdi meie repertuaari rõõmsamate paladega ja saime aimu koolisöökla menüüst. Lõpetuseks veel natuke paalinkat abilinnapea autokastist, paar ühispilti ja juba liikusimegi edasi.

Väike ostlemise ja vaatlemise peatus toimus Székesfehérvári nimelises linnas, kuid sinnagi ei saanud pikalt peatuma jääda, sest ees ootas veel kontsert Tartu kauaaegses sõpruslinna Veszprémi ülikooli aulas koos ülikooli kammerkooriga. Seekordne kontsert oli veidi raskem. Ei tea, kas mõju avaldas saali akustika, Tarbatu enda seisukord või taevatähed, aga sellist emotsionaalset laengut nagu Etyeki kirikus ei tulnud, küll aga oli see ikkagi kena kontsert ja publik sai taaskord võlutud.  Kõikide kontsertide juures mängis kindlasti oma rolli see, et laulude sisu andis puhtas ungari keeles publikule edasi meie sopran ja ungari keele lektor Anu.

Meie kontsertreisi kohustuslik kontsertprogramm oli sellega lõppenud ja ees oli veel üks päev Ungaris, mida plaanisime veeta täieõiguslike turistidena. Külastasime Tihanyi poolsaart, Hévízi looduslikku soojaveejärve ning lõpetasime õhtu Koczor Pincészeti veinimõisas.

Tarbatu Ungari reis lõppes kahe suhteliselt tüütu bussisõidupäevaga, akna taga järjest külmemaks muutuv ilm  ja üksluisemaks muutuv maastik. Hinge aga jäi kosutama tore reis kuldkollases ja soojas Ungaris.

Märkmeid tegi Lilian