Tarbatuga Gruusias

Tarbatu ridades mõlkus juba mõnda aega mõte minna kontsertreisile Gruusiasse, kuni Jaanus asja käsile võttis ja selle reisi meile reaalsuseks muutis. Kutaisi sai reisisihiks seetõttu, et tegemist on Tartu partnerlinnaga. Mõeldud, tehtud – 19. oktoobri pärastlõunal sai Tarbatu seltskond pakitud kohvritega Vanemuise alumises parklas kokku. Bussiga Riiga ja sealt edasi öise lennuga otse Tbilisisse. Öises lennujaamas ootas meid giid Giorgi, kes kümme aastat tagasi oli Tartu Ülikoolis vahetusüliõpilane olnud. Nüüd saatis Giorgi meid kogu reisi vältel. Ootamas oli meid ka buss ülimalt professionaalse abhaaslasest bussijuhi Sosoga, kes ka omal ajal põgusalt Eestis käinud ja Viru hotelligi mäletas.

Teel Kutaisisse tegime esimese varahommikuse peatuse Bordžomis, mis on tuntud linnalähedastes allikates leiduva boržommi mineraalvee poolest. Jalutasime kibekülmas linnakeses ja sealses pargis, saime otse kaevust boržommi proovida ja tegime reisi esimese grupipildi Prometheuse kuju juures. Enne järgmise vaatamisväärsuse juurde suundumist proovisime tee ääres müüdavaid nazukisid (gruusia magusad saiad) ja sõime kohalikus teeääre-sööklas kõhu täis.

Kaunimad laulud Egrisoba festivalil

Egrisoba festivalil

Kuigi reisiplaan oli ammu paigas, saime vahetult enne reisi algust kutse osaleda Lääne-Gruusias asuvas Senaki linnakeses toimuval Egrisoba festivalil, mis on sisuliselt iga-aastane linnapäev. Senaki on Rakvere sõpruslinn, ametlikult 1996. aastast, kuid sõpruse alged ulatuvad tagasi juba 1960.–70. aastatesse. Pidustused toimusid Senaki tähtsaimas vaatamisväärsuses – Nokalakevi kindluses. Sõitsime pika magamata öö järel vapralt kohale, panime selga Tarbatu tuttuued särgid, tegime bussi taga proovi ja olime etteaste jaoks valmis. Kindlusemüüride vahel juba sagimine käis, lava oli üles seatud ja ühte nurka oli loodud VIP-ala, kus suured Eesti, Gruusia ja Ukraina lipud ning rahvustoitudega kaetud lauad. Kuigi peo kontseptsioon jäi veidi segaseks, tundus, et seal oli pööratud erilist tähelepanu kolme riigi – Eesti, Gruusia, Ukraina – sõprusele. Tore oli näha, kuidas grupp kohalikke noori olid kaunistatud sini-must-valgete lintidega. Pärast mitmetunnist ootamist ja teadmatust, kus ja millal me esineme, saabusid kohalikud vipid. Peeti kõnesid, lauldi hümne (aitasime gruusia lastel Eesti hümni laulda) ja maitsti laual olevaid hõrgutisi. Siis aga selgus üllatuslikult, et Tarbatu esinemisjärjekord saabub ehk heal juhul mitme tunni pärast. Pärast 24 tundi kestnud reisi tundus päris võimatu veel mitmeid tunde oodata ning seetõttu laulsime sealsamas vippide toidulaua ääres „Kaunimad laulud“, suundusime tagasi bussi ja võtsime suuna Kutaisi poole, lootes, et Tartu partnerlinn kohtleb meid veidi leebemalt.

Kloostri- ja koopatuur

Järgnevad neli ööd elasime Kutaisis väikses hotellis nimega Gora, mis asuski nimele kohaselt kesklinna lähedal mäe tipul. Igatahes võttis kesklinnast hotelli jõudmine parasjagu võhmale, kuid õnneks said vähemsportlikumad inimesed kasutada taksoteenust, mis toimis päris kenasti ja oli igati taskukohane.

Laulu- ja tantsuansambel Kutaisi

Alustasime oma esimest ekskursioonipäeva pühapäeval Bagrati katedraali külastamisega. See 11. sajandist pärinev gruusia arhitektuuri meistriteos lisati pärast aastakümneid väldanud restaureerimistöid 1994. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse, kuid eemaldati sealt 2017. aastal, kuna väidetavalt ei olnud hoone enam piisavalt autentne, näiteks ehitati hoone fassaadile lift, mis ei sobinud arhitektuuriga. Asjatundmatule silmale oli see siiski nii seest kui väljast väga kaunis ehitis. Katedraali juures saime osa ka väikesest kontserdist, kus polüfoonilist meestelaulu demonstreeris meile laulu- ja tantsuansambel Kutaisi. Vastutasuks esitasime ka meie mõned laulud eesti koorimuusikast, mis oli meie esimene spontaanne kontsert järgnevatest arvukatest juhuesinemistest.

Edasi suundusime juba kuulsatesse Prometheuse koobastesse, mis ilmselt on Gruusia üks suuremaid loodusimesid. Koopad olid külastajatele pikka aega suletud, kuid renoveeriti põhjalikult 2013. aastaks. Müstiline rada viis meid läbi mitmete erineva suuruse ja ilmega koobaste. Legendi järgi olevat Zeus Prometheuse just siia koobastesse aheldanud, aga teda me ei kohanud, küll aga askeldasid õues turismiinfopunkti ümbruses kohalikud notsud.

Lõunatamise eel uuris Giorgi, kas eelistame gruusia- ja või euroopapärast toitu, kuid siin ei olnud hetkekski kahtlust, mida me soovime. Selle reisi esimesed tõelised maitseelamused saimegi selle päeva lõuna ajal ühes Kutaisi kesklinna armsa puumaja restoranis.

Motsameta klooster

Pärast lõunat külastasime veel Niko Berdzenishvili ajaloomuuseumit Kutaisis, kus tutvusime kõiksugu oluliste arheoloogiliste leidude ja muude esemetega, mida muuseumi giid meile uhkusega tutvustas. Edasi suundusime Kutaisi lähistel asuvasse Gelati kloostrikompleksi, kus on leidnud oma viimase rahupaiga kümme Gruusia kuningat. Klooster kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja ja oli taas väga uhke ehitis koos oma kaunite mosaiikide ja seinamaalingutega. Meie kloostripäeva lõpus jõudsime aga veel ühte Kutaisi lähedal asuvasse kloostrisse – see oli imekaunis 11. sajandist pärinev Motsameta klooster, mis asus kõrgel mäe tipul, kust avanesid hingematvalt kaunid vaated. Veelgi rohkem hakkas hinge matma, kui me pimeduse saabudes taevasse kerkinud kuu ja veidi eemal kumava kloostri valguses laulul taas kõlada lasime. Müstiline ja ilus.

Kontsert Kutaisi ooperis

Kontsert Kutaisi ooperimajas

22. oktoobril jõudis kätte Gruusia reisi kõige olulisem päev, kui pidime andma Kutaisi ooperimajas oma tähtsaima kontserdi. Alustasime kohe pärast hommikusööki hotelli fuajees prooviga. Plaan oli pärast proovi veidi linna peal ringi vaadata, kuid paraku ladistas kogu päeva vihma, mis linnaga tutvumist just eriti mugavaks ei teinud. Sai ka selgeks, et sellise ilmaga rahvariietes ja jalgsi kesklinna minna ei saa. Seega sai pärast linnatiire ja hotellis riietumist tellitud kümme taksot ja nii jõudsimegi kuiva jalaga Kutaisi ooperimajja – ametliku nimega Meliton Balanchivadze nimeline ooperi- ja balletiteater. Kõlab uhkelt, kuid hoolimata suursugusest nimest oli maja pisut kulunud moega.

Kui algselt oli meie kontsert planeeritud pühapäevaks, siis üsna viimasel hetkel lükati see esmaspäevale. Kui arvestada ka, et kontsert algas kell 16, võis arvata, et nii mitmedki muusikasõbrad olid sel ajal veel tööl. Prožektorite valgussõõris olles ei suutnud silm seletada, kui palju rahvast täpselt saalis oli, vist oli siiski päris palju.

Kontsert toimus kahes osas: alustasime isamaaliste koorilauludega ja pärast väikest pausi lõpetasime rahvalauluseadetega. Meie puhkepausi ajal andis väikse kontserdi Kutaisi meesansambel. Hiljem selgus, et nemad olid Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel Tbilisis ka Eesti hümni ja „Põhjamaad“ laulnud. Raske on kokkuvõttes öelda, kas publikule meie kontsert korda läks – pärast mõningaid tempokamaid palasid kostus ka braavo-hüüdeid ja aplauski polnud maailma kõige kehvem, aga kontserdi ajal kostnud jutuvada tekitas küll mõtteid, kas osa publikust polnud mitte käsukorras kohale aetud, et eesti sõpradele heameelt teha. Oli, mis oli, meie igatahes andsime oma parima.

Batumi imed

“Nokturn” Nino ja Ali juures

Järgmisel päeval oli ees veel üks kohalike vaatamisväärsustega tutvumise päev ehk sõit Musta mere äärsesse kuurortlinna Batumisse. Enne linna jõudmist tegi giid Giorgi meile aga üllatusvisiidi muusikute parki, kuhu oli paigutatud 38 maailmakuulsa või Gruusias tuntud muusiku skulptuuri. Iga kujukese juurde lähenedes sai kuulda nende muusikute loomingut. Pargist võis leida Beethoveni, Bachi, Pavarotti, Amstrongi, Sinatra, Jacksoni, Presley’i, Piafi, Hendrix’i jt kuulsusi. Giorgi jutu järgi oli selle pargi rajamist finantseerinud keegi kohalik rahamees. Igatahes väga võimas tegu ja imepärane park.

Pärast muusikute külastamist läksime Batumi botaanikaaeda, mida on nimetatud ka paradiisiks Musta mere ääres. Nii see ka oli, olime sattunud paradiisi, kust meid väikeste elektribussidega kiirelt läbi sõidutati. Edasi viis tee juba Batumisse, kus pärast väikest jalutuskäiku sõime jällegi maitsvaid gruusia toitusid ning tegime jalutuskäigu promenaadil. Seal saime veelkord ühe kustumatu mälestuse osaliseks – nägime igavest armastust sümboliseerivat Nino ja Ali skulptuuri, mis meie silme all tervikuks sulas ja seejärel taas lahku läks. Selle suurepärase kuju idee tuleneb Kurban Saidi samanimelisest raamatust, mis räägib suurest armastusest Aserbaidžaanist pärit moslemi Ali ja Gruusiast pärit kristlase Nino vahel 1918.–20. aastate Bakuus. Romantiline lugu, imeline skulptuur ning kaunis Batumi tõi ka meis välja romantikud ja laulsime sealsamas „Nokturni“ – üks kaunimaid koorilaule meie repertuaaris.

Viimased päevad Tbilisis

Oli aeg jätta Kutaisiga hüvasti ja suunduda kaheks viimaseks päevaks Tbilisisse. Enne sõidu algust tegime veel põike Kutaisi turule, mis on tohutu suur, rikkalik ja põnev paik. Pärast turulkäiku bussi oodates saime Peebu initsiatiivil teha annetuse Šotha Rusthaveli kirjutatud gruusia rahvuseepose „Kangelane tiigrinahas“ ostmiseks Tartu Linnaraamatukogule, kus gruusiakeelseid raamatuid just ülearu palju ei ole. Nüüd hakkab see uhke teos sealseid riiuleid kaunistama.

Tegime põike veel ühe katedraali juurde, mis asus Gruusia ühes vanimas linnas Mtshethas. Jällegi oli tegemist niivõrd vana ja väärtusliku paigaga, mille vanemad hooned on UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud. Vaatasime ringi Svetitskhoveli katedraalis ja selle ümbruses ning saime heita pilke kaugemal mäe tipul asuvale Jvari kloostrile, mis on paljude grusiinide jaoks pühamast püham koht.

Saatkonnas

Järgmine reisisiht oli Eesti suursaatkond Tbilisis. Lisaks gruusiapärasele logistilisele segadusele, mis eelnes saatkonda minekule, jäime sinna ka gruusia kombe kohaselt veidi hiljaks. Kohale me siiski jõudsime ja vastuvõtt oli suurepärane. Meid olid tervitamas suursaadik Kai Kaarelson, konsulaarnõunik Jürgo Loo, täievoliline erakorraline kass Belinda ja mitmed teised saatkonda kogunenud tegelased. Külakostiks esitasime valiku ilusatest isamaalistest koorilauludest meie repertuaaris. Tundus, et kodune muusikaline külakost liigutas kuulajaid.

Pärast õhtusööki said osad kooriliikmed veel giid Giorgiga teha õhtuse jalgsimatka mööda Tbilisi vaatamisväärsusi. Oma teekonnal nägime öist linna oma mitmekesisuses: uhked promenaadid, väiksed vanalinnatänavad, kohvikute melu, vanad ja väärikad hooned, uuem arhitektuur, vaiksesse hoovi peitunud suudlevate tudengite skulptuur jpm. Öine retk tõi ka Giorgist välja laulumehe, Lauri näitas oma andeid tänavapianistina ja meie jätkasime oma juhukontsertide sarja.

Viimasesse Tbilisi päeva mahtus veinitehase külastus Kahheetia veinipiirkonnas. Gruusia veinipiirkondadest ongi tuntuim Kahheetia, kus toodetakse 70% Gruusia veinidest. Ekskursioonil sai mekitud päris paljusid erinevaid veine ja mida aeg (vein) edasi, seda rohkem kostus hiiglaslike veinitünnide vahelt eesti koorilaulu. Lõunat sõime teel Tbilisisse ühes kenas maakohas sooja päikese paituses. Seejärel tehti taas üks gruusiapärane logistikatrikk ja paigutati meid bussidesse vastavalt sellele, kas sooviti minna väävlisaunadesse või lihtsalt linna peale – miks nii, jäi saladuseks, sest bussid peatusid Tbilisis ühel ajal ühes kohas. Kroonikakirjutaja sauna ei jõudnud ja seepärast ei oska öelda, millised imetabased seiklused seal tarbatulasi ees ootasid, küll aga oskab öelda, et ka päevavalguses on Tbilisi ilus ja huvitav. Nii see päev õhtusse saadetigi, kes kuidas Tbilisit ja grusiinide hingeelu avastades. Öö hakul pakiti meid taas koos oma kodinatega bussidesse ja sõidutati lennujaama. Sealt jõudsime juba ilma eriliste seiklusteta järgmisel päeval koju.

Kokkuvõtteks

Öises lennujaamas sai koorikaaslaste hulgas tehtud väike arvamusuuring, et kuulda, millised hetked reisist kõige eredamalt meelde jäid. Tundus, et kõige sügavama mulje jätsid Batumi külastus koos Nino ja Ali skulptuuriga ja seal lauldud „Nokturniga“, öine jalutuskäik Giorgiga Tbilisis, spontaansed laulmised erinevates kohtades, soe vastuvõtt saatkonnas, viimane rahulik päev Tbilisis, muusikapark Batumi lähedal. Mainiti ka maitsvaid gruusia toite ja veine, kohalikke inimesi ja kasse (kes on seal, kus koeri ei ole), kontraste, giid Giorgit, kildu visanud botaanikaaia bussijuhti, soodsaid hindu, põnevaid skulptuure kui ka seda, et neljases toas ükski mees ei norsanud. Kõik tundusid olevat rõõmsad ja tänulikud, et said seda toredat maad külastada.

Fotod Tarbatu Gruusia reisist on siin.

Kirja pani: ლილიანი